Palade priikoguduse palvela

EHITATUD

1921

KOGUDUSE ALGUS:

1886

TEKST

Enn Veevo

Palade priikoguduse palvela

FOTO: 

FOTO: 

1886 aasta suvel toimus seni ühise kogudusena tegutsenud Hiiumaa baptistide hulgas lahknemine. Põhjuseid selleks võib leida erinevaid, peamiselt on esile toodud tollase pastori ja koguduse kuraatori Adam Reinhold Schiewe vastumeelsust Läänemaa ja Hiiumaa usklike emotsionaalse ja isegi ekstaatilise jumalateenistuse stiili vastu – siia alla kuulub hõiskamine, hüppamine, plaksutamine jms. See tekitas kahtlemata pingeid, lisaks sellele võib vanadest protokollidest välja lugeda ka lahkheli koguduse juhi küsimuses – Schiewe eelistas Kärdla Baptistikoguduse juhina näha Peeter Kaupsi, hulk usklikke aga eelistas näha juhina pigem Hiiesaarest pärit hilisemat Palade Priikoguduse juhti Peet Sauerit. Oli sellega kuidas oli, hulk usklikke eesotsas Peet Saueriga jäid Kärdla Baptistikogudusest kõrvale ja moodustasid Palade Priikoguduse (algse nimega Palade Jeesuses Kristuse Evangeeliumi Kogudus). Kolme aastakümne jooksul ei olnud kogudusel võimalik end registreerida ja kannatas päris tugevat tagakiusu. Peet Sauer istus mitmel korral vangis, pidi maksma trahve. Palvemaja ehitamine ei olnud sel ajal võimalik, koguneti taluperedes Hiiesaares, Kukkas, Paladel. Alles peale eesti Vabariigi loomist said priilased oma kogudused registreerida ja seejärel hakati ka Paladel aktiivselt otsima võimalust oma palvemaja rajamiseks. . Hea võimalus selleks avanes 1921. aastal, kui Juhan Vilu müüs Paladel oma kaupluse. See asus soodsas kohas maantee ääres, üle tee oli koolimaja, ning suure osa koguduseliikmete elukohad jäid vaid mõne kilomeeteri kaugusele. Kogudus pani raha kokku, mitmed annetasid üle jõu. Palju annetati ka uskmatute külaelanike poolt. Suure rahasumma andis laevakapten Nigu, lisaks laenas ta osa vajaminevast rahast, mille hiljem kinkis kogudusele. Kahe kuuga ehitati maja ümber palvelaks, valmistati pingid ja vajalik inventar. Avamine toimus 1921. aasta juunikuus
Tegemist oli küllalt madala puumajaga. Hoone koolipoolses otsas olnud eraldi ruum oli alguses kasutuses majahoidja korterina, hiljem muudeti see väikeseks saaliks. Peet Saueri surma järel juhtisid kogudust Gustav Jääger ja hiljem tema poeg Johannes Jääger, keda hilisemast ajast teame Paide baptistikoguduse pastorina. Koguduse liikmete arv kasvas kiiresti, 1930ndate alguseks oli Palade Priikogudusel umbes 200 liiget ja aastaks 1940 318 liiget.
Sõjaaeg kogudust ja palvelat eriti ei puudutanud, küll üritasid Nõukogude võimuorganid koguduse tegevust lõpetada 1960ndate aastate alguses, mil Nikita Hruštsovi valitsus alustas tugeva ateistliku survega. Hiiumaal oli juba suletud Vilivalla ja Ühtri palvemaja. 1964. aastal saatis Hiiumaa Rajooni Täitevkomitee aseesimees E. Männing ettepaneku usuasjade volinikule L. Piibule sulgeda Palade kogudus, kuna jumalateenistust külastavat vaid kuni 30 inimest ja Kärdla kogudus on lähedal. Palvemaja sooviti kasutada Palade kooli õpetajate ühiselamuna. Andmed olid Täitevkomitee poolt ilmselgelt vähendatud, kuna veel 1970ndate aastate algul oli aruannete kohaselt keskmine teenistusel osalejate arv 70 inimest. Kogudus sai asjast teadlikuks alles vanembresbüter Sildose kirjast, kellele oli asja serveeritud nii, et Palade usklikud ise soovivad ühineda Kärdla kogudusega. Kiiresti koostati vastuskiri, ilmselt Sildose abiga, milles põhjendati koguduse jätkamise vajalikkust. Kuna Hiiumaal oli äsja kaks palvelat suletud, siis Usuasjade volinik sulgemist ei toetanud ´ja koguduse tegevus jätkus.
Vana palvela teenis kogudust 1975. aastani. 11.augustil 1975.a varahommikul süttis Palade koguduse palvemaja. Vana puumaja põles kiiresti ja päästa ei õnnestunud midagi. Maja hävis täielikult, isegi ühtegi palgitükki ei jäänud alles. Tulekahju põhjus jäi ebaselgeks, ametlikuks süüks pandi süttimine elektrist, paraku selles maja osas kus tulekahju alguse sai, elektrijuhtmeid ei olnud…. Kuulujutud on rääkinud läbi akna majja sisenenud ehitusmalevlastest, kes tahtmatult või tahtlikult tulekahju põhjustasid, kuid täpsemalt sellest ei ole kunagi räägitud.
Ka nüüd tehti võimude poolt ettepanek koguduse ühinemiseks Kärdla kogudusega. Kogudus aga otsustas palvela taastada, ehitades uue maja eelmise vundamendile, kuna nii ei olnud vajadust ehitusloa jaoks. Hiiumaalt pärit arhitekt Uno Lige valmistas vaid mõne nädala jooksul lihtsa kivipalvela projekti ja juba septembris algasid ehitustööd. Tohutu hulk tööd tehti vabatahtlike abil, paljud pensionäridest koguduseliikmed olid ehituse juures igapäevaselt abiks. Abiks käisid ka uskmatud, mitmed neist lausa salaja – näiteks võttis keegi hilisõhtul maha tulekahjus kannatada saanud puud. Ka paljud Hiiumaa ettevõtted aitasid ehitusele kaasa, laenates ehitusmaterjale, andes kasutada masinaid ja pakkudes ja võimaldades ehitusmaterjalide transporti. Maja ehitati nn. Narva plokist, millest suure enamuse vedas kohale Jausa koguduse liige ja „Sõpruse“ kolhoosi autojuht Emil Vaus. Enamus rahast tuli kokku oma koguduse ja ka teiste Eesti koguduste annetustest, osa rahast tuli ka kindlustuselt. Kassas ei olnud kunagi suurt ülejääki, aga rahapuudus ei takistanud kordagi ehitustöid. Lisaks omadele meestele käisid tööl abiks suurte kogemustega ehitusmehed Saaremaalt Aleksander Paju ja Gottfried Tammo. Nende juhatusel monteeriti kokku keerulise konstruktsiooniga sarikad. Nad lõpetasid oma töö 23.oktoobril. Järgmisel päeval, 24.oktoobril pandi paika viimane müürikivi. 25.oktoobril telliti suur kraana ning 3 tunniga olid kõik sarikad kohale tõstetud ja poltidega müüri külge kinnitatud. Selline asi oli taevane ehitusgraafik! Ei ühtki päeva viivitust, ei ühtki tühja seisakut.
Jõuluks oli maja katuse all, väikesele saalil põrandad all ja seinad krohvitud ning hoolimata võimude vastuseisust toimis jõulude ajal väikese saali pidulik avamine. Pisut rohkem kui 4 kuud peale põlengut oli kogudusel taas oma palvela.
Kevade poole jätkusid tööd suure saali kallal. Sisekujunduse projekti koostasid Asta Proos ja Aili Liik, kantsli ning barjääri valmistas Heino Tuulik Kehra kogudusest. Maja avati 11. juulil 1976, seega täpselt 11 kuud peale põlengut. Selline ehitustempo oli tollal ennekuulmatu, meenutame et Kärdla nn. uut koolimaja (praegune Põhikool) ehitati peaaegu 7 aastat ning samal ajal oli Palade kooli katlamaja ehitus veninud samuti mitmele aastale. Kohalikud naljamehed ütlesidki, et „andke katlamaja ka baptistide kätte, need teevad selle vähemalt valmis ja saavad oma majja ka sooja sisse“.
Hoolimata kõigist jõupingutustest ei suutnud võimuorganid ehitust pidurdada. Selle eest said oma karistuse Hiiumaa ettevõtete juhid, kellele kõigile määrati Hiiumaa kompartei koosolekul 25. detsembril 1975 parteiline noomitus „kaasaaitamise eest baptistide palvemaja ehitamisele“.

Hoone teenib kogudust siiani peaaegu samasugusena kui ta 1976. aastal valmis. Loomulikult nõuaks tänase töö vajadused rohkem lisaruume, hoones sees olevaid sooje WC-sid, paremat soojustust jne. Tänaseks on kogudus üsna väikene ja kõike seda teha ei suuda. Kui Jumal aga kingib ärkamise ja uusi liikmeid siis kõige selle teostamine on tuleviku küsimus. 1976. aastal valminud maja oli tunnistuseks Jumala suurusest nii usklikele kui uskmatutele, mitmed inimesed liitusid kogudusega peale uue maja valmimist ning Jumala õnnistused on olnud üle selle maja.

ALLIKAD

    Palade Priikogudus. Enn Veevo.

ASUKOHT

VAATA KA