Vennastekogudus ehk herrnhuutlus on ilmselt vanim Eestisse jõudnud pietistlik pühitsus- äratusliikumine, 1722 Saksamaal alguse saanud liikumine jõudis Eestisse 1730. aastal. Vennasteliikumise tugev misjonitöö saatis kuni 1743. aastani siia üle 80 misjonäri, kes levitasid oma sõnumit üle terve Eesti. Muude hulgas käis Eestis ka liikumise juht krahv Zinzendorf isiklikult. Ta jutlustas Tallinnas Oleviste kirikus ja temalt saadud rahaline toetus aitas lõpule viia eestikeelse Piibli väljaandmise, teatavasti ilmus Piibel eesti keeles esmakordselt täismahus 1739. aastal.
Ilmselt oli vennastekogudus esimene usuliikumine, mis hakkas rõhutama isiklikku pöördumisotsust, nii katoliikluse algus „tule ja mõõgaga“ kui hilisem reformatsioon ei näidanud ju tegelikult inimese tegelikku otsust Jumala kasuks, olles enne pealesunnitud või formaalne liitumine.
Riho Saard kirjutab et vennasteliikumine jagas eestlased esmakordselt „usklikeks“ ja uskmatusteks“, kusjuures formaalselt olid samal ajal kõik kristlased. Tugev pietistliku loomuga äratus pani naisi loobuma oma ehetest, loobuma vanast ajast säilinud ebajumalateenistusest, isegi unustama vanu rahvalaule, mis asendusid rahvapäraselt lauldud vaimulike lauludega.
Lääne- ja Hiiumaa said 1740 aastatel Tallinna kõrval üheks peamiseks vennasteliikumise keskuseks. Juba XVIII sajandi keskel oli Hiiumaal ca 500 vennasteliikumises osalejat. Hoolimata vahepealsete aastate piirangutest riigivõimude poolt, mis mõnevõrra liikumise arengut pidurdas, jätkus Hiiumaal vennastekoguduse mõju kasv. 1829 aastal oli vennastekoguduslikus liikumises osalejate arv umbes 1500. Täpseid numbreid on raske öelda, kuna vennasteliikumine jäi oma olemuselt ikka luterliku kiriku osaks, eraldi kirikuraamatuid ei peetud.
Varaseimatest palvemajadest on ülestähendusi 18. sajandi keskpaigast. 1758 valmis palvela Reigis, 1762. aastal pühitseti Kõpus Jõeperes 1762. aastal. Kõpu oligi varasematel aastatel üks tugevamaid vennasteliikumise keskusi, kus kuulutajateks Jõe Peeter ja Mägipä Peeter. Oma mõju avaldas ka Reigis elanud Herrnhuti misjonär Jakob Marrasch, kelle tõlgitud lauludest koostatud „Waimolikud laulud“ said 18. lõpul Hiiumaal väga populaarseks.
Jaanus Plaadi andmeil oli Hiiumaal 1939. aastal 7 vennastekoguduse palvelat. Lisaks sellele „lugemistoad“ taluperedes. Need 7 olid järgmised: Suuremõisa, Kassari, Käina, Sõru, Haldi, Reigi ja Kõpu. Tõenoliselt võis neid olla rohkemgi, Väidetavalt oli XIX sajandi algul palvela ka Paluküla kiriku lähedal.
Palvelad olid valdavalt puuehitised, kuna puitu oli talumeestel kõige lihtsamalt käes, ilma ehisdetailideta, lihtsate seljatoeta puust pinkidega. Võib ilmselt väita, et ka hilisem baptistide palvelate ehitamine sai mõjutusi vennastepalvelatest.
Vennastekoguduse kõrgaeg oligi ehk 18-19. sajandi vahetusel. Kiirem allakäik algas peale keiser Nikolai I poolt kehtestatud uut kirikuseadust, mis seadis vennastekoguse tegevusele – vabadele ettekannetele, kirjandus levitamisele - olulised piirangud. Kasutada võis vaid tsensuuri läbinud luterliku kiriku palve- ja jutluseraamatuid. Herrnhutis asuv keskus loobus 20. sajandi algul Eestisse misjonäride saatmisest ja jättis kogu tegevuse kohalike kirikuõpetajate hooleks. Oma osa oli sellel kahtlemata selles, et tollane Eesti kuberner Šahovskoi, kes arendas õigeusukirikute võrgustikku, keelas, uutel Saksa hernhuutlastest misjonäridel Eestisse tulla.
20. sajandi alguseks oli Jaanus Plaati andmete põhjal veel kõik 7 Hiiumaa palvemaja alles. 1940. aastaks oli kasutusse jäänud kaks palvemaja, Sõru ja Pühalepa. Sõru palvela, rekvireeriti nõukogude võimu poolt varsti peale sõda ja anti piirivalve käsutusse, hiljem võeti maja koost lahti ja viidi hoopis Õngule, kus temast hiljem sai kunagise KEK-i puhkebaasi saunahoone osa.
Pühalepa vennastekogudus sai oma alguse juba 1741. aastal, 1756 asutati Jakob Marraschi poolt siinne kogudus. 1818 on mainitud Kasevälja külas olevat palvemaja, kus liikmeid 273. Praeguse palvemaja seinal on aastaarv 1846, mis tähistab ilmselt palvela ehitusaega. Oma põhiplaanilt on palvela säilitanud sellest ajast pärineva kuju. Tegemist on lihtsa palkhoonega kõrgel maakividest laotud vundamendil. Fassaadi suured aknad on rajatud 1931 aastal lõppenud remondi käigus, maja parempoolse osa aknad on veel algupärased. Sees moodustab ca 2/3 hoonest lihtne suur saal, hoone teepoolses otsas asuvas väikeses saalis on ka kööginurk ja küttekehaks pliit.
I maailmasõja aastail võeti palvemaja kasutusele Saksa sõjaväe poolt, kes kasutab hoonet haiglana. Peale sakslaste lahkumist jäi palvemaja mõneks aastaks lõhutuna ja rüüstatuna seisma, aknad-uksed kinni naelutatud. 1920. aastal Pühalepa õpetajaks saabunud endine Hiina misjonär Hendrik Kokamägi lasi palvela väikese ruumi uuesti korda seada, et seal koosolekuid pidada. Peale Kokamäe lahkumist Hiiumaal töötanud vennastekoguduse taustaga õpetaja kohusetäitja Jüri Buschbergi (Rannuti) ajal sai korda ka suur saal ja töö vennastekoguduses jätkus.
1931. aastal võeti ette suur remont. Vastavalt muutunud nõuetele tõsteti suure saali lagi 2 m kõrgemaks, suurendati aknad ja hoone küljele rajati uus peauks. Ka sai suur saal laudvooderduse.
Aastast 1939 oli koguduse juhiks ja jutlustajaks August Paes, nõukogude perioodi algul sai selleks Rudolf Vaarik. Kohustusliku ümberregistreerimise ajal registreerus Pühalepa vennastekogudus Pühalepa luterliku kiriku filiaalina.
Usun, et Pühalepa palvela võlgneb oma olemasolu eest tänu nõukogude võimule. Nimelt kui Pühalepa kirik 1951. aastal koguduselt rekvireeriti, jätkus kirikukoguduse töö vennastekoguduse palvemajas. See tagas ka palvemaja hädapärase säilimise.
Kui Pühalepa kirik 1993. aastal taas kasutusele võeti, jäi palvemaja 15 aastaks, tühjaks, seda kasutati peamiselt laagrite pidamiseks ja laoruumina. Alates 2008 aastast on Lui Remmelgi eestvedamisel jätkunud Vennastekoguduse töö, praegusel ajal peetakse palvemajas koosolekuid kaks korda kuus teisipäeviti.
2017-2018 võeti palvemajas ette suuremamahuline taastusremont. Nimelt oli osa seinapalke mädanenud ja nõudsid vahetust. Töö käigus proteesiti mitmed seinaosad, üks välisnurk tuli uuendada täies kõrguses.
Tehtud tööd peaksid hoidma Hiiumaa auväärseimat palvemaja kasutuskõlblikuna veel mõne inimpõlve jooksul.