top of page
Kärdla kirik
EHITATUD
1863
KOGUDUSE ALGUS:
1927
TEKST
Enn Veevo
FOTO:
FOTO:
Kuni XIX sajandi keskpaigani oli Kärdla Hiiumaal üsna tähtsusetu külake. Tollased tõmbekeskused olid pigem Käina ja Suuremõisa, tiheda elu kees ka kandis. Esmakordselt mainitakse Kärdlat dokumentides 1564. aastal, mil see oli 24 perekonnast koosnev rootsi küla. Keeleteadlane Paul Ariste arvas rootsikeelse nime Kärrdal tähenduseks „võsaoru“. Varasematest jumalakodadest Kärdlas on 1627. aastal mainitud Reigi kirikule kuuluvat Püha Olavi kabelit, tõenäoliselt uuendati seda aastate jooksul mitu korda. Viimase rootslaste kabelina oli tuntud nn. Puuaia kabel, mis asus koos rootslaste kalmistuga tänases Rannapargis. Kusagil Rannapaargu ja Pika maja vahel on puude all siiani säilinud vana rootsi kalmistu mälestuseks püstitatud raudrist, millele on rootsi keeles kirjutatud: „Karel Tarning oli viimane kes siia maeti 1848“ ja selle all „vana rootsi surnuaed“.
Seoses rootslaste Hiiumaalt välja saatmisega oli Kärdla XIX sajandi alguseks rootslastest praktiliselt tühi. 1810 asutati Kärdlasse Karjamõis, kuid olulisimaks muutuseks Kärdlas oli 1829 Suuremõisas alguse saanud Kalevivabriku ületoomine Kärdlasse. Küllap see nõudis ka Ungern-Sternbergitelt suurt julgust ja visiooni, tuues uue tööstusettevõtte üle päris tähtsusetusse kohta. Kalevivabrik pani asula kiiresti kasvama, tööjõu vajadus oli suur. Vabriku juhiks sai mitmekümneks aastaks „vanaparun“ Robert Eginhard von Ungern-Sternberg. Tema ajal toetas vabrik töölistele elamute ehitamist, rajati kool, mingil perioodil kasutati isegi oma raha. Peamiselt vabriku tarbeks rajati Kärdlasse sadam, mille kaudu pidas reisilaev kuni 1940 aastani otseühendust Tallinnaga Kuna kangakudumine oli oskustöö ja teadmisis Hiiumaal nappis, toodi Kärdlasse elama mitmeid välismaalasi, peamiselt vabriku meistritena ja juhtidena. Nemad omakorda tõid kaasa oma kultuuri ja kombed, muuhulgas näiteks kohvijoomise. Vabrik kasvas kiiresti, juba 1845. aastal oli vabrikus 450 töölist, 1913 lausa 600.
Vabrikurahva tarbeks ehitati Kärdlasse 1847 uus puust kabel, mis asus tänase Pika tänava lõpus Nuutri jõe ääres Pikalt tänavalt elektrijaama hoovi viiva silla kõrval. Kabel kandis rahva seas saksa kabeli nime, sest eelkõige oli see mõeldud valdavalt saksakeelsete vabrikuteenistujate vaimulikuks teenimiseks. Kabel jäi ikka Pühalepa kiriku alluvusse. Väheldane puukabel, kus istekohti alla 200 jäi aga peatselt väikeseks. Peatselt hakati tööliste poolt annetatud raha ja vabrikupoolset toetust kasutades rajama vabriku peavärava lähedale Posti tänavale uut kivikirikut. See valmis 1863 ja pühitseti Johannesele. Arhitektuurilt on maja üsna sarnane umbes samal ajal ehitatud Emmaste kirikule - paekivist uusgooti stiilis ühelööviline hoone, mille puidust katus toetub saledatele puitsammastele. Ainulaadne oli kiriku fassaadi harjal olnud avatud kellatorn, kus paiknes üks kell. Peaukse kohal oli uhke roosaken, mis täna on paraku peidetud hiljem ehitatud puittorni sisse. Kirjanduses on mainitud ka kiriku lähedal eraldi seisnud puust kellatorni, kuid kindlat infot selle asukoha ja välimuse kohta ei ole. Uude kirikusse mahtus umbes 600 inimest. 1884 osteti kirikule kroonlühtrid, 1889 altarimaal tundmatu baltisaksa kunstniku poolt maalitud altarimaal „Kristus ristil“.
Orel osteti kirikusse 1904 aastal, see telliti Saksa firmalt E.F. Walcker. Kahe manuaali ja 17 registriga orel on intoneeritud kõrgromantilise muusika esitamiseks, järjekorranumbrit 1174 kandev orel oli ilmselt väiksematele kirikutele mõeldud standardtoodang.
Oreli ostmisele eelnevast ajast pärineb anekdoodimaiguline lugu, kuidas koorijuht käinud ratsahobusega Reigi kiriku orelilt „häält võtmas“ ja siis terve tagasitee ümisenud seda nooti. Paraku ei saa pead anda, kas see lugu ka tõsi on.
I maasilmasõja ajal rekvireeriti kirikukell, mis viidi ümbersulatamisele sõjaliseks otstarbeks.
Kärdla kogudus iseseisvus 1927. aastal. Umbes samal ajal kinkis Kärdla kogudusele uue kelle Tallinna „Kuld Lõvi“ võõrastemaja omanik Richard Devid, kes oli Kärdlast pärit. 1929 kingiti veel teinegi kell ja kirikule ehitati puust kellatorn, mis paraku varjas ka varem mainitud lahtise kellakaare ja fassaadi roosakna.
Nn. Saksa kabel jäi kasutusse Kärdla abikabelina, seda kasutati köetava talvekirikuna, pühapäevakooli tööks, leeritundide ja saksakeelsete jumalateenistuste pidamiseks.
1930ndatel töötas Kärdla koguduse juures ligi 50-liikmeline noorte ring, mille esimeheks oli hilisem pagulaskirjanik Elmar Vrager.
Iseseisvunud kogudust teenisid esimeste õpetajatena lühikest aega Jaan Audova ja Voldemar Kirotar. 1938 tuli õpetajaks endine Paldiski koguduse õpetaja Adonis Prosper Neemre. Neemre oli ajaloohuviline, ta koostas Paluküla ja Kärdla koguduse kroonika, kogus pilte ja vanu dokumente. 1941. aastal Neemre arreteeriti seoses Kaitseliidu kaplanaati kuulumisega. Neemre viidi Irkutski oblastisse. Ka vanglas olles rääkis ta kongikaaslastele kirikuajaloost, pidas jumalateenistusi ja palvetas Eesti Vabariigi eest. Viimased teated temast pärinevad 1941 aasta lõpust, tõenäoliselt lasti ta Kaitseliidu liikmena maha.
1941. aastal oli kirik lühikest aega suletud, seal hoiti rahvalt rekvireeritud jalgrattaid ja raadioid.
Peale sõda võeti koguduselt ära nn. Saksa kabel, millest sai elektrijaama kontor, hiljem Teeninduskombinaadi töökoda. Väidetavalt lammutati rohkem kui 100-aastane hoone 70ndatel aastatel.
Kärdla kirik jätkas ka nõukogude ajal tegevust. Mitmetest õpetajatest võiks mainida Maido Soosalut, kes oli pärit Emmastest ja kuulus varem Tallinna Kalju baptistikogudusse, kuid sealt lahkunud ja liitunud luterliku kirikuga. Soosalu teenis Hiiumaa kogudusi 1956 – 1964. Hilisematest õpetajatest võiks mainida Guido Reinvallat, kes oli aastaid Hiiumaa ainuke õpetaja. 1986 tuli Hiiumaale Jaanus Jalakas, kelle ajal tehti Kärdla kirikule esimene suurem remont. Tema järel oli peaaegu 10 aastat Hiiumaa õpetajaks Enn Auksmann ja alates 2004 aastast Hüllo-Kristjan Simson.
XXI sajandi alguseks oli kiriku seisukord väga vilets. Põrandas oli vamm, seinad niisked, katus lagunemas, kantslitrepp läbi mädanenud. Ettevõtja Enn Kunila eestvedamisel Hiiumaa Sõprade Selts hakkas koguma raha kiriku remondiks.
Eelmisel aastal vahetati katus ja katusekonstruktsioonid, restaureeriti aknad ja juhiti sadeveed hoonest eemale. Sel aastal ehitatakse uus põrand, paigaldatakse maaküte ja restaureeritakse sisustuselemendid. Loodetavasti saab kirik jõuluks korda.
ALLIKAD
-
ASUKOHT
VAATA KA
bottom of page