Meremeeste lood

Anchor_edited.png

Hiiumaal ei saanud ilma meresõiduta läbi. Ja suur meresõit algas juba varakult. Kõik laevandusse puutuv oli kohalikele hästi teada, sest vitaalivendade ja Hansa Liidu kaubalaevu sattus siin tihti nii madalikele kui ka uhuti randa. Hakkajad randlased nägid ja õppisid vrakkide pealt omaaegset laevaehitust. Seetõttu ehitati Hiiumaal väikseid ja praktilisi omatarbelisi laevu juba väga ammu ja üsna palju.

 

Metsa raiumine, telliste põletamine, lubja valmistamine ning selle üle mere vedamine pani 19. sajandi lõpu poole Hiiumaa laevanduse käima. Purjelaevad said rannatalupoegadele aina jõukohasemaks ja pered hakkasid vähehaaval jõukust koguma. Kaubaveost tulev raha oli väga tähtis. Talurahvas sai mõisast omale kohad päriseks osta ning lapsed kõrgemale ja kaugemale kooli panna.

 

Nüüd ei olnud enam tegemist omatarbeliste sõitudega, vaid hakati tegelema tõelise merekaubandusega. See andis hoogu suuremate laevade ehitamisele. Esimesed kaks kogukamat Emmaste meeste laeva Kaiver ja Olga-Maria ehitati valmis ligisõidukapteni ja reederi Siim Pao eestvõtmisel ja Ado Nigu ning Simmo Onno juhatusel. Need alused hakkasidki telliseid vedama. Rikkamad, näiteks Leisbergid Viiri külast, kellel oli meeste jõudu rohkem, ehitasid suuremaid laevu, sealhulgas Koidula

 

Hiidlased ehitasid mitmed oma laevad Saaremaal. Põhilisteks ehituskohtadeks olid Triigi nina ja Küdema rand. Ent ehitati ka Hiiumaal Sõrul ja Õngul. Teine tugev ehituskoht oli Kõpu kandis Suurerannas, kus olid Mihkel Jaago, vana Teng ja teised suured laevaomanikud. Vana ja põline laevaehituskoht Suursadamas oli mõisnike käes niikaua kui Suuremõisas veel mõisnike valitsus kestis. Aga ka nemad lasid laevu ehitada hiidlastel. Laurid Kõpu kandist olid kuulsad ehitusmeistrid. Väikelaevu tegid ka Käina mehed, kellel oli Jausa lahes mitu oma laeva. Näiteks juba Gustav Sergo isa Juhan lasi endale teha halulaeva, millega ta vedas küttepuid suurele maale.

 

Hiidlased olid väga agarad õppima ja tegutsema. Juba varakult saadi aru, et haridus annab paremad võimalused töö leidmiseks. Alguses käisid hiidlased Paldiski merekoolis. Kui Kuressaares sai 1891. aastal merekool paika pandud, siis läksid hiidlased sinna. Hiidlasi käis sealses merekoolis lõpuks rohkem kui saarlasi. Merendusest olid haaratud ennekõike Emmaste mehed. 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Emmaste valla rahvaarvust rohkem kui 15 protsenti merel ja 7 protsenti seotud kalandusega.

 

Meri karastas. Aga andis ka teadmisi. Varem, kui sadamaseadmed olid kehvad, tõstukid nõrgad, siis lossiti laeva kaua. Läks kolm päeva, enne kui laev tühjaks sai. Kauba lastimisega võis samuti minna neli-viis päeva. Ja kui polnud tuult, siis välja sõita ei saanud. Sel puhul käisid mehed sadamakõrtsis aega viitmas või tutvusid selle koha elujärje ja kultuuriga.

Nägid korstnaga maja. Teeme endale koju ka! Kui parklaev Hioma meeskond, kes purjetas 1854 esimest korda ümber Kap Hoorni Peruusse, koju tagasi tuli, siis ehitati kohe oma taredele kohalikest telliskividest korstnad peale. Alguses tehti lausa mantelkorstnaid nagu sakslastel. Korstnad pidid igal juhul olema. Seda peeti kultuurseks. Hiiumaa oli üks esimesi paikkondi Eestis, kus eluhooned said kõige rutem suitsuvabaks.

 

Pärast Esimest maailmasõda, Eesti aja alguses tekkis olukord, kus Inglismaalt hakati ostma vanu sõjaaurikuid ja muid laevu, mida odavalt kätte saadi. Laevade osakaal kaldus laadungi kogumahtuvuse tõttu aurulaevade kasuks ja purjelaevad jäid tagaplaanile. Ka võistluses kaubaveo kiiruse ja kindlusega ei olnud purjekad enam nii head. Paremad kaubad anti aurikutele vedada, sest need pidasid sõiduplaanist kinni. Tuul ei seganud. Purjelaevad läksid kergesti karile või hakkasid lekkima, siis lõi vesi trümmi sisse ja rikkus kaubad ära. Purjelaevad vedasid lõpuks põhiliselt metsamaterjali Soomest Lääne-Euroopasse.

Teise maailmasõja alguses oli Hiiumaal veel sadakond purjekat. Aga sõjas sai neid

palju hukka ja mis veel järele jäid, võeti pärast sõda omanike käest ära. Mootorpurjekas Alar lasti vette 1939. aasta kevadel. See jäi sõja ajal välismaale ja toodi uuel Eesti

ajal Sõru sadamasse tagasi. See on hiidlaste viimane nii suure kandejõuga mootorpurjekas

 

Tsiteeritud väljavõtted Bruno Pau kirjutatud saatesõnast raamatule “Hiiumaa meremees jutustab. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost I”.

(Riksweb: https://hiiumaa.raamatukogud.ee/index.asp?action=102&tid=106638)

 

Raamatu koostanud Helen Kõmmuse tutvustavad sõnad:

 

Kogumik “Hiiumaa meremees jutustab. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost I” sisaldab Hiiumaa meremehe, kirjaniku ja koduloolase Jegard Kõmmuse 1960.–1980. aastatel kirja pandud ja Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Rahvaluule Arhiivis ja perekonna-arhiivis talletatud mereloolisi kirjutisi aegade algusest kuni 1940. aastani. Tegu on laiaulatusliku sissevaatega Emmaste, Hiiumaa, Eesti ja maailma mereajalukku nii nagu seda mäletasid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel maailmameredel sõitnud Hiiumaa Emmaste meremehed ja jutustas sealsete rannakülade rahvas.

 

Verelt meremees, vaimult kirjanik ja hingelt hiidlane Jegard Kõmmus hindas kõrgelt oma kodusaare Hiiumaa tõsiseid, ent südamlikke inimesi, karmi, ent elujõulist

ranna- ja merekultuuri. Oma mahukatesse ja rikkalikesse käsikirjadesse talletas ta

lugupidamise maailmameresid vallutanud vaprate Emmaste meremeeste ja austuse

Hiiumaa kui põlise ja väärika meresaare vastu. Tema poolt ladusas keeles ja kaasahaaravas stiilis kirja pandud aegade algusest kuni 20. sajandi keskpaigani ulatuv hiiu

rannarahva kogukondlik mälu on oluline osa Eesti merekultuurist ja oma eheduses

väärt uutele põlvkondadele edasiandmist.

 

Riksweb: https://hiiumaa.raamatukogud.ee/index.asp?action=102&tid=106638

 

 

 

Loe Hiiumaa merenduse ajaloo kohta veel:

MTÜ Hiiumaa Teabekapitali koguteose “Hiiumaa: Loodus. Aeg. Inimene.” peatükist Merendus lk 567-603. (peatüki autor Teele Saar)

Riksweb: https://hiiumaa.raamatukogud.ee/index.asp?action=102&tid=62361