HERMAN SERGO

Herman Sergo (1911-1989) oli kirjanik, sündis Hiiumaal Käinas meremeeste peres. Juba algkoolipäevil alustas ta tööd laevapoisina, 1941. aastal omandas Tallinna merekoolis kaugsõidukapteni kutse. Sõja ajal sattus Sergo Nõukogude tagalasse ja värvati Punaarmeesse. Pärast sõda töötas ta kaptenina Leningradis ja hiljem taas kodumaal. Kirjanikuna debüteeris
Sergo 1940. aastal ajakirjas Merendus ja Laevandus. 1960. aastal hakkas ta vabakutseliseks kirjanikuks.

Sergo loomingust leiab palju mereainelisi jutte ja romaane, nagu „Meri kutsub” (1960), „Mehed mere taustal” (1963), „Lootsitoa jutud” (1965) jpt. Hiljem pöördus ta otsesemalt oma kodusaare ainese poole, näiteks teostes „Kui ma alles noor veel olin” (1980) ja „Rukkirahu” (1990). Meri ja Hiiumaa ajalugu põimuvad tema kuulsaimates teostes „Näkimadalad” (1984) ning „Randröövel” (1988). „Näkimadalate” triloogia räägib vabade rootsi talupoegade elust 18. sajandil ja võitlusest balti aadli vastu, raamat algab katku jõudmisega Hiiumaale 18. sajandil. „Randröövel” jutustab Hiiumaa mõisnikust Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternbergist, tema tegevusest Näkimadalatel karilejooksnud laevade riisumisel ning nende laoruumides olnud kauba omastamisel.

Sergo omaeluloolisteks raamatuteks on „Kodusadam” (1982) ja „Viis aastat võõra nime all” (1992). Tema „Põgenike laev” (1966), mis jutustab randlaste põgenemisest Rootsi 1944. aastal, oli esimene Nõukogude Eestis ilmunud seda teemat käsitlev teos.

Aastal 1985 pälvis ta „Näkimadalate” eest Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia.