ELMAR VRAGER

Elmar Vrager oli eesti luuletaja, ajakirjanik ja pedagoog. Ta sündis 1916. aastal Haapsalus ja kasvas üles Kärdlas, kus möödus 1920.-1930. aastatel tema koolipoisipõlv. 1938. aastal lõpetas Vrager Kärdla Reaalkooli. Töötas 1938-40 ajakirjanikuna Kärdlas, 1940-42 Kärdla haigla kantseleis ja arveametnikuna kalevivabrikus. 1943. aastal oli õpetaja Puski ja hiljem Kullamaal Leevi algkoolis. 1944. aasta sündmuste käigus põgenes Rootsi, kus töötas õpetajana Gränna laagrikoolis, 1949-1951 eesti täienduskoolis. Mees elas Eskilstunas, kus tegutses 1966-1981 arhiivitöölisena kunstimuuseumis, ta suri samas linnas 1998. aastal.

Murdeluuletajana on Vrageril on hiiu kirjandusloos tähtis roll. Tema esimene luuletus ilmus 1934. aastal Hiiu Teatajas. Vragerilt on ilmunud vastavalt 1938. ja 1956. aastal ilmunud kogud “Valged rannad” ja “Tõusvad rannad”. Väga oluline on tema loomingutöös aga koostatud koguteos “Hiiumaa ja hiidlased”, mis ilmus 1971. aastal välishiidlaste ühingu abiga ja mida mees kirjutas 15 aastat. 1997. aastal ilmus Vrageri kolmas kogu luuletusi „Hiiu kannel“, mille andis välja EELK Kärdla kogudus. Stockholmis on hoiul tema käsikirjaline hiiu murdesõnastik. Luuletaja loomingu aineks onsuuresti Hiiumaa ning saare paigad, inimesed, loodus ja minevik, oma rahva raske saatus, koduigatsus.
2016. aastal ilmus mahukas kaksikteos “Tundmatu Vrager”, mille koostasid ning andsid välja Vaapo Vaher ja Aivar Viidik.