DEBORA VAARANDI

Debora Vaarandi oli eesti luuletaja. Ta sündis 1916. aastal Võrus postiametniku tütrena, 1926. aastal kolis pere Saaremaale, kus elasid tema vanavanemad.

Vaarandi õppis Tartu Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonnas. 1940. aastal töötas ajakirjanikuna, 1941 evakueerus Tšeljabinski oblastisse.1943-1946 jätkas naine ajakirjanikuna, misjärel teame teda juba kutselise kirjanikuna. 1971. aastal pälvis ta ENSV rahvakirjaniku aunimetuse.

Vaarandi esimesed luuletused sündisid 1930. aastatel Sanni Nootamaa varjunime all. Tema debüüt jäi aga keerulisse sõjajärgsesse aega. Autori esimene luulekogu “Põleva laotuse all” ilmus 1945. Paljud tema luuletused said tuntuks lauludena, peamiselt “Saaremaa valss”, mis on osa 1949. aasta poeemist “Talgud Lööne soos”.

Vaarandi emapoolsed esivanemad on pärit Hiiumaalt. Tema vanaisa ja vanaema kolisid Hiiumaalt Saaremaale 1904. aastal. Vaarandi lähemas kasvukeskkonnas oli palju hiidlasi ning kuigi tema isa oli saarlane, räägiti kodus hiiu keelt. Hiiumaale jõudis Vaarandi harva, kuid saarest on ta kirjutanud mitmeid luuletusi: “Maasikamaa”, “Eleegiline Hiiumaa”, “Kassari murumõte”, “Reigi värvid” ja “Tahkuna legend”.

Poetess suri 2007. aastal 90-aastasena.