AINO KALLAS

Aino Kallas oli soome kirjanik, esseist ja kriitik. Ta sündis 1878. aastal Kiiskilä mõisas tuntud kultuuritegelase Julius Krohni ja Maria Lindroosi tütrena. Aastal 1900 abiellus naine eesti rahvaluuleteadlase Oskar Kallasega ning peale mõningast elu Peteburis, koliti 1903. aastal Tartusse. Eesti Vabariigi sünniga algas Oskari saadikutöö, mistõttu elati aja jooksul nii Helsingis kui Londonis. Murrangulisel 1944. aastal pages paar Rootsi, kus mees suri 1946. aastal. Aino Kallas naases sünnimaale Helsingisse 1953. aastal, seal elas ta oma surmani 1956. aastal.

Hiiumaaga oli Kallasel nii eluoluline kui ka kirjanduslik seos. Esimest korda reisis ta saarele 1920. aastal, viis aastat hiljem ostis ta Kassarisse suvekodu. Sealt leidis suurlinliku igapäevaeluga harjunud saadikuproua inspiratsiooni loometöösse süvenemiseks. Hiiumaa-ainelised on tema kaks tuntuimat teost: “Reigi õpetaja” (1926) ja “Hundimõrsja” (1928). Neis on juttu paljudest Hiiumaa paikadest, näiteks Kõpust, Tahkunast, Ristnast, Kärdlast, Kassarist jne.
“Reigi õpetaja” aines pärineb Reigi vaimuliku Paul Lempeliuse ja tema naise Catharina ning diakon Jonas Kempe armukolmnurgast 17. sajandil. Romaani minategelane on petetud abielumees ise. Autorit paelusid kohtuprotsessist säilinud materjalid, muuhulgas ürikutes säilinud Paul Lempeliuse ütlus: „Voolaku Jonas Kempest nii palju verepiisku, kui tema on lasknud minu silmist pisaraid voolata.“

“Hundimõrsja” on traagiline lugu armastusest, libahuntidest, mõistmatusest ja sallimatusest. Hiiumaa teema leidub teisteski Kallase teostes, näiteks novellis “Järelsuvi”, mis jutustab Emmaste vananeva kirikumehe armumisest ja armastatu kaotamisest nooremale võistlejale.