Eesti Vabariigi esimestel aastakümnetel olid maa-algkoolid küla haridusliku ja kultuurilise edenemise olulisimad kandjad, sh ka uue arhitektuurimõtte levitajad. Nii püstitati aastatel 1920–1940 Eestis üle 200 uue koolihoone, mis järgisid tol ajal levinud olnud uusi arhitektuuristiile.
Kärdla koolimaja projekteeris Läänemaa arhitekt Jaan Võsu. Tema loodud koolimajade projektid olid klassitsistlike mõjutustega, näiteks fassaadijaotus oli tihti klassitsistlikult sümmeetriline. Samuti kasutas ta oma projektides historitsismimõjulist keskrisaliiti ehk fassaadist täiskõrguses eenduvat osa, kuhu planeeris uhke tsentraalse sissepääsu. Kärdla koolimaja erineb mitmetest teistest koolimajadest laiema keskrisaliidi ja kõrgete vertikaalsete akende poolest.

Uue koolimaja ehitamine 1930. aastal oli oluline pööre Kärdla õpilaste kooli­tingimuste parandamise suunas. "Tänini asus kaheksaklassiline kõrgem algkool wabriku üüriruumis, ühes wanas tööliste kasarmus, otse võimatuis oludes,” kirjutas ajaleht Postimees 1930. aastal. “Kitsas ja pime. Põrandad olid sarnased, et lapsed teise korra ruumest allakorrale prahti pildusid läbi põranda ning alewil tuli kallist üüri maksta.”

Kui koolimaja lõpuks 1930. aasta sügisel avati, jätkus kiidusõnu paljudel. “Uus koolimaja on suur, moodne ja nägus,” kirjutas ajaleht Lääne Elu. “Majas on kogu ruum otstarbekohaselt ära kasutatud. Ära võetava vaheseina kõrvaldamisel muutub üks klass ruumikaks näitelavaks suure saali juure.” “Selles on üheksa klassiruumi,” kirjutati Postimehes, “ilus saal, juhataja korter, õpetajate kantselei ruumid ja muud tarvilised hooned. Majal on ilus krunt hea mänguplatsiga.”
Koolimaja õnnistamise aktus toimus 18. oktoobril, kohal olid alevivanem ja kohalike koguduste esindajad. Loeti ette haridus- ja sotsiaalministri Jaan Hünersoni telegramm. Tervitusi toodi erinevate kohalike asutuste poolt. Üritust kajastati vähemalt kolmes maakondlikus ja ühes üleriiklikus lehes.

Toonastest artiklitest on tunda, et uue koolimaja ehitus ei kulgenud pingeteta. Probleeme oli nii projekti koostamisel, ehituse rahastamisel kui ka personaliküsimustes. Viimase kohta viitab artikkel koolimaja avamispäevalt: “Kohal oli ka endine õpetaja W. Minneste. Tervitas laia šestiga “üle parda visatud” õpetajate nimel ja Kärdla ühispanga poolt,” kirjutas ajaleht Lääne Elu ja lisas: “Ta ei suutnud seegi kord hoiduda demagoogiast.”
1929. aasta aprillis kirjutas ajaleht Läänemaa, et koolimaja ehitamise otsus sündis läbi raskuste alevivalitsuse poliitika tõttu, mis seisnes “ainu­üksi koolimaja kawade worpimises, mis üksteise järele olid kõik läinud wett wedama”. Lapsevanemate surve tõttu alustati siiski ehitusega.

Leht jätkab: “Ühtlasi aga selgub, et koolimaja kawa seda­korda nii õnnetult on kokku seatud, et uus koolimaja ei mahuta ära kõiki neidki õpilasi, kes tänapäew koolis käiwad ja edespidi kahe wahetusega päewas tuleb töötada. Nii ei pääsegi Kärdla koolielu raskusist, tänu neile, kes tänapäew asju juhiwad.”
Kõige tipuks tekkis alevivalitsusel raskusi koolimaja ehituseks võetud laenu tagasimaksmisel. “Kärdla alewi­walitsust revideerides selgus, et sealne arwepidamine on rohkem järgi jäänud, kui see soowitaw oleks,” kirjutas ajaleht Järva Teataja 1931. aastal. “Muret ja raskusi näib alewiwalitsusele tekitawat eriti uus koolimaja, mille ehituswõlad hakkawad alewivalitsusel hinge matma.” Ajaleht lõpetab artikli kokkuvõtva lausega: “Nii istuwad Kärdla mehed oma uue haridustempli kõrval täiesti pigis.”

Raskustest hoolimata püstitati toona Kärdlasse aastakümneid põlvkondi mõjutanud ja sadade õpilaste haridustee algust märgistanud väärikas hoone. Tänapäevani on sel oluline roll ning koos apteegihoone ja nukuteatri majaga on see osaks arhitektuurilisest ansamblist, mis kannab endas lugu Kärdla linna kujunemisloost.
Eesti kirjandusklassikasse on Kärdla koolimaja jäädvustanud Mats Traat romaanis “Inger”. Teos toob meie ette pildi sügisesest Kärdlast ja kirjeldab noore õpetaja elu 1960ndate aastate Hiiumaal. “Koolimaja ise, punakaspruun kahekordne puuhoone, otsekui kodanluseaegsest aabitsast võetud, seisis paremat kätt, tänavast natuke eemal, üks külg varjus, teine päikese käes. Inger tõmbas ukse lahti. Maja oli vaikne ja tühi, sammud kajasid seintelt vastu, koridorist hoovas värskelt õlitatud põranda lõhna.”